Ethics
Uimastid on inimõiguste salgamine – Miks uimastite tarbimine on ebainimlik?
Võibolla pettute minus, kuna ma ei kavatse öelda, mida keegi peaks tegema või mida mitte. Ma ütlen teile ainult üht, ainult üht. Arvan, et kogu oma elu jooksul pole ma kunagi varem pidanud kõnet vaid ühe sõnumiga. Seekord edastan kõigest ühe sõnumi, kuid see pole kergemeelne. Arvan, et narkootikumidega seotud probleemidele pole vaid tehnilist, välist, seaduslikku lahendust. Võime arutleda paljude erinevate asjade üle, kuid asjaolu, mis kunagi ei muutu on see, milline inimene on ja milline ta peaks olema.
Loogem empiiriline vaatepilt. Ma ei saa vastu vaielda arstile, kes avaldab uimastite kasutamisega seotud probleemide lahenduskäigu, millega ma ei nõustu. Ta ütleb mulle: "Ma olen arst. Sõltlane peab tulema minu vastuvõtule ning ta vajab abi. Minu võimuses on teda aidata. Mul on metadooni või midagi muud, mis vähemalt laseb tal kauem töötada või elada. Ma ei saa talle seda keelata, seepärast ma talle seda annangi." Kuidas suudaksin öelda: "Sa ei tohi seda teha?" Olen veendunud, et paljud meie kaasaegsed seisavad silmitsi sarnaste dilemmadega.
Vastuseks millelegi, mida ma ei oska täpselt seletada, ei tohiks olla lihtsalt vaikimine või vale. Sellepärast soovin selle kõnega rõhuda teie kõigi südametunnistusele: tegeledes inimestega, ei saa me lahendada eksistentsiaalset, elulist probleemi, kasutades selleks tehnilist või keemilist lahendusviisi. Meil tuleb esitada endale küsimus: Mis on tegelikult kaalul? Milline on selle persooni saatus inimesena, mitte ahvi, lehma või mõne teise loomana, vaid just inimesena?
Peame olema kannatlikud seni, kuni inimene ütleb: "Ma ei tarbi enam, tulgu, mis iganes. Saada päästetud keemiliste ainete abil on vastuolus minu inimväärikuse ja loomusega. Ma pole olend, keda on võimalik päästa lihtsalt keemiliste ainetega. See oleks võimalik, kui oleksin vaid füüsiline olend, kuid seda ma pole." Kaalul on noore inimese südametunnistus ning vabadus. Keegi ei tohiks pakkuda lahenduskäiku, mis võib viia ebainimliku situatsioonini.
Pole ime, et võitlus narkootikumidega nii meie kodumaal kui ka teistes riikides on ebaedukas. Arvan, et põhjuseks pole üksnes asjaolu, et paljud inimesed saavad narkootikumide tarbimisest majanduslikku kasu, vaid see, et arusaamine inimloomusest on hägune. Meie ühiskonnas liiguvad ringi salakavalad mürkmaod, kellest narkootikumid moodustavad vaid osa. End varjavad maod imevad jõudu meie nõrkustest, mida on võimalik leida inimloomuse põhiolemusest. Mis see täpsemalt on? Inimloomuse olemuseks on valikuvabadus. Võimalik, et otsuste langetamisest loobutakse, kuid see on inimese võimuses ning viimasega kaasneb vastutustunne.
Otsustusvõime olemasolu oli üks peamisi jõude, mis viis kogu maailma ühiskonna viimaks universaalsete inimõiguste välja töötamiseni. Miks on inimestel sellised erilised õigused? Loomadel on samasugused omadused nagu meilgi, välja arvatud võime enda eest otsustada. Siiski käsitletakse inimõiguseid kui tähtsamaid või isegi kõigi teiste seaduste aluseks olevaid. Seadusi rakendatakse selleks, et kindlustada inimõigused.
Just eelmainitud põhjustel usun, et väide, nagu kuuluks inimõiguste hulka vabadus valida narkootikumide tarbimise poolt või vastu, on intellektuaalselt väärastunud vaatepunkt. See ei saa olla õige! Narkootikumide tarbimine on inimõiguste eitamine, sest enamasti ei kirjuta uimasteid narkomaanile välja arst, vaid inimene otsustab ise nende kasutamise kasuks. Inimestel on võime käituda vastutustundlikult ja kuna see on nende võimuses, peavad nad seda ka tegema. Neile lasub samuti kohustus käituda mõtlevate olenditena, see on midagi möödapääsmatut, mis määrati kindlaks päeval, mil inimesed maailma loodi.
Loomulikult on meil võimalus sõltlasele öelda:" Mine arsti juurde. Ta kirjutab sulle välja kõik vajalikud keemilised vahendid." Kuid sellisel juhul peab sõltlane olema võimeline enda eest otsustama: "Kas sa tahad neid aineid võtta või mitte? Kas sa lased tõesti keemilistel ainetel oma elu üle otsustada? Kas sa suudad sellega leppida? 14 - 15. aastaselt ei suuda sa välja kannatada kui su vanemad sinu eest otsustavad. Miks lased siis praegu sama teha keemilistel ainetel? Kas sa alistud uimastitele? Kas sa suudad leppida asjaoluga, et pole enam inimolend?" Just see ongi kaalul. Sellises olukorras julgeksin arstile öelda (kuigi ma pole ekspert): "Sina ei saa otsustada. Seda peab tegema inimene, kellel on olemas nii vabadus valida kui ka vastutustunne."
Ma ei räägi inimestest, kes on vabad, vaid pigem neist, kes teavad, et nende võimuses on olla vaba, kuid kellel pole siiski õigust enda elu lihtsalt minema visata. Leian, et sellist intiimset teadlikust tuleks arendada varasest east alates, juba lasteaedades. "Sul on õigus valida. Kas sa soovid, et asjad oleksid nii või hoopis teisiti?" Selliseid küsimusi esitades areneb lapses oskus valida, kindlatest asjadest keelduda ning ta muutub demokraatlikuks. Minu arusaamiste järgi tähendab olla demokraatlik just eelnevalt mainitud omaduste olemasolu.
Need, kes ei suuda mõsta, et inimestel on olemas vabaduse jaoks vajalik vastutustunne, olgu selle saavutamine ükskõik kui raske, ei saa olla head õpetajad. Kui sellest suudetakse aru saada, mõistetakse, et see veendumus on tugevam kõigist teadmistest, riigivõimudest ning tarkustest. See on kõik, mida teile täna öelda tahtsin. Enne seda sõnavõttu lugesin erinevate arstide seisukohti. Arstide, kelle arvamusi peetakse enamasti õigeteks. Ma ei leidnud ühtegi märki eelpool mainitud arusaamadest. Tundub, et meie ühiskond on unustanud põhimõtte päästa esmajoones alati inimelu. Mida tähendab inimelu eelistamine looma ees? See ei tähenda ainult tema elus hoidmist nagu iga teise olendi puhul. Kui suudame seda seisukohta levitada, suudame hävitada mürkmao jõuallika. Leian, et on viimane aeg hakata keskenduma inimloomuse põhiolemusele.
* Jeanne Hersch – filosoof, Genfi ülikooli emeriitprofessor, Baseli ülikooli usuteaduskonna audoktor, sihtasutuse Šveitsi Inimõigused auhinna võitja.
