Ethics
Uimastid on inimõiguste salgamine – Miks uimastite tarbimine on ebainimlik?
Võbolla pettute minus, kuna ma ei kavatse öelda, mida keegi peaks tegema võ mida mitte. Ma ütlen teile ainult üht, ainult üht. Arvan, et kogu oma elu jooksul pole ma kunagi varem pidanud kõnet vaid ühe sõnumiga. Seekord edastan kõgest ühe sõnumi, kuid see pole kergemeelne. Arvan, et narkootikumidega seotud probleemidele pole vaid tehnilist, välist, seaduslikku lahendust. Võme arutleda paljude erinevate asjade üle, kuid asjaolu, mis kunagi ei muutu on see, milline inimene on ja milline ta peaks olema.
Loogem empiiriline vaatepilt. Ma ei saa vastu vaielda arstile, kes avaldab uimastite kasutamisega seotud probleemide lahenduskäigu, millega ma ei nõustu. Ta ütleb mulle: "Ma olen arst. Sõltlane peab tulema minu vastuvõtule ning ta vajab abi. Minu võmuses on teda aidata. Mul on metadooni võ midagi sarnast, mis vähemalt laseb tal kauem töötada võ elada. Ma ei saa talle seda keelata, seepärast ma talle seda annangi." Kuidas suudaksin öelda: "Sa ei tohi seda teha?" Olen veendunud, et paljud meie kaasaegsed seisavad silmitsi sarnaste dilemmadega.
Vastuseks millelegi, mida ma ei oska täpselt seletada, ei tohiks olla lihtsalt vaikimine võ vale. Sellepärast soovin selle kõnega rõhuda teie kõgi südametunnistusele: tegeledes inimestega, ei saa me lahendada eksistentsiaalset, elulist probleemi, kasutades selleks tehnilist võ keemilist lahendusviisi. Meil tuleb esitada endale küsimus: Mis on tegelikult kaalul? Milline on selle persooni saatus inimesena, mitte ahvi, lehma võ mõne teise loomana, vaid just inimesena?
Peame olema kannatlikud seni, kuni inimene ütleb: "Ma ei tarbi enam, tulgu, mis iganes. Saada päästetud keemiliste ainete abil on vastuolus minu inimväärikuse ja loomusega. Ma pole olend, keda on võmalik päästa lihtsalt keemiliste ainetega. See oleks võmalik, kui oleksin vaid füüsiline olend, kuid seda ma pole." Alati on kaalul noore inimese südametunnistus ning vabadus. Keegi ei tohiks pakkuda lahenduskäiku, mis võb viia ebainimliku situatsioonini.
Pole ime, et võtlus narkootikumide vastu meie kodumaal kui ka teistes riikides on nii nõrk. Arvan, et põhjuseks pole üksnes asjaolu, et paljud inimesed saavad narkootikumide tarbimisest majanduslikku kasu, vaid see, et arusaamine inimloomusest on hägune. Meie ühiskonnas liiguvad ringi salakavalad mürkmaod, kellest narkootikumid moodustavad vaid osa. End varjavad maod imevad jõudu meie nõrkustest, mida on võmalik leida inimloomuse põhiolemusest. Mis see täpsemalt on? Inimloomuse olemuseks on valikuvabadus. Võmalik, et otsuste langetamisest loobutakse, kuid see on inimese võmuses ning viimasega kaasneb vastutustunne.
Otsustusvõme olemasolu oli üks peamisi jõude, mis viis kogu maailma ühiskonna viimaks universaalsete inimõguste välja töötamiseni. Miks on inimestel sellised erilised õgused? Loomadel on samasugused omadused nagu meilgi, välja arvatud võme enda eest otsustada. Siiski käsitletakse inimõgusi kui tähtsamaid võ isegi kõgi teiste seaduste aluseks olevaid. Seadusi rakendatakse selleks, et kindlustada inimõgused.
Just eelmainitud põhjustel usun, et väide, nagu kuuluks inimõguste hulka vabadus valida narkootikumide tarbimise poolt võ vastu, on intellektuaalselt väärastunud vaatepunkt. See ei saa olla õge! Narkootikumide tarbimine on inimõguste eitamine, sest enamasti ei kirjuta uimasteid narkomaanile välja arst, vaid inimene otsustab ise nende kasutamise kasuks. Inimestel on võme käituda vastutustundlikult ja kuna see on nende võmuses, peavad nad seda ka tegema. Neile lasub samuti kohustus käituda mõtlevate olenditena, see on midagi möödapääsmatut, mis määrati kindlaks päeval, mil inimesed maailma loodi.
Loomulikult on meil võmalus sõltlasele öelda:" Mine arsti juurde. Ta kirjutab sulle välja kõk vajalikud keemilised vahendid." Kuid sellisel juhul peab sõltlane olema võmeline enda eest otsustama: "Kas sa tahad neid aineid võtta võ mitte? Kas sa lased tõesti keemilistel ainetel oma elu üle otsustada? Kas sa suudad sellega leppida? 14 - 15. aastaselt ei suuda sa välja kannatada kui su vanemad sinu eest otsustavad. Miks lased siis praegu sama teha keemilistel ainetel? Kas sa alistud uimastitele? Kas sa suudad leppida asjaoluga, et pole enam inimolend?" Just see ongi kaalul. Sellises olukorras julgeksin arstile öelda (kuigi ma pole ekspert): "Sina ei saa otsustada. Seda peab tegema inimene, kellel on olemas nii vabadus valida kui ka vastutustunne."
Ma ei räägi inimestest, kes on vabad, vaid pigem neist, kes teavad, et nende võmuses on olla vaba, kuid kellel pole siiski õgust enda elu lihtsalt minema visata. Leian, et sellist intiimset teadlikust tuleks arendada varasest east alates, juba lasteaedades. "Sul on õgus valida. Kas sa soovid, et asjad oleksid nii võ hoopis teisiti?" Selliseid küsimusi esitades areneb lapses oskus valida, kindlatest asjadest keelduda ning ta muutub demokraatlikuks. Minu arusaamiste järgi tähendab olla demokraatlik just eelnevalt mainitud omaduste olemasolu.
Need, kes ei suuda mõsta, et inimestel on olemas vabaduse jaoks vajalik vastutustunne, olgu selle saavutamine ükskõk kui raske, ei saa olla head õpetajad. Kui sellest suudetakse aru saada, mõstetakse, et see veendumus on tugevam kõgist teadmistest, riigivõmudest ning tarkustest. See on kõk, mida teile täna öelda tahtsin. Enne seda sõnavõttu lugesin erinevate arstide seisukohti. Arstide, kelle arvamusi peetakse enamasti õgeteks. Ma ei leidnud ühtegi märki eelpool mainitud arusaamadest. Tundub, et meie ühiskond on unustanud põhimõtte päästa esmajoones alati inimelu. Mida tähendab inimelu eelistamine looma ees? See ei tähenda ainult tema elus hoidmist nagu iga teise olendi puhul. Kui suudame seda seisukohta levitada, suudame hävitada mürkmao jõuallika. Leian, et on viimane aeg hakata keskenduma inimloomuse põhiolemusele.
* Jeanne Hersch – filosoof, Genfi ülikooli emeriitprofessor, Baseli ülikooli usuteaduskonna audoktor, sihtasutuse ?veitsv Inimõgused auhinna võtja.
