HIV test


Miks peaksime end testima?

Kui inimesel on kahtlus, et ta on nakatunud HI-viirusega, osutub HIV-test ainsaks võimaluseks, mille abil oma kõhklustele lõpp teha. Seejuures on oluline, et järgneks põhjalik arstipoolne nõustamine.

HI-viirus on muutunud mõne aastaga ülemaailmseks epideemiaks. Ka praegu levib see aina laiemalt ja laiemalt ning ei puuduta enam ainult riskigruppi. Seepärast on kõigil inimestel oluline teada, kas nad on nakatunud või mitte. Niiviisi suudab meist igaüks kaasa aidata selle surmava haiguse ennetustööle.

Petlik vaikus
Reeglina ei märka nakatunud inimene aastaid, et kannab HI-viirust (väljaarvatud erand, kui esimeste nädalate jooksul pärast nakatumist tekib gripi-laadne haigus). Seda võib nimetada petlikuks vaikuseks, sest juba sellel sümptomitevabal perioodil, mis kestab keskmiselt kümme kuni kaksteist aastat, on nakatunud inimene haiguse edasikandja. Vastuse, kas inimene on nakatunud või mitte, saab anda ainult HIV-test. Need, kes on lasknud end testida, käituvad vastutustundlikult nii teiste kui enda suhtes.

Test pole kunagi mõttetu
Kujutame endale ette situatsiooni, et testi tegev inimene on täiesti terve ehk HIV-negatiivne. Selline tulemus kinnitab viiruse puudumist väga suure kindlusega, viimast eeldusel, et soovituslik ooteaeg (loe täpsemalt allpool) enne testi tegemist on möödas. Kõik hirmud ja ebakindlad tunded võib nüüd unustada. Kui sellises situatsioonis järgneb ka asjakohane nõustamine, on võimalik panna alus patsiendi vastutustundlikule käitumisviisile (mis toob kaasa riskisituatsioonidest hoidumise).

Kujutlegem aga ette hoopiski teist olukorda - inimene on nakatunud, ta on HIV-positiivne. Reeglina teeb selline inimene kõik, et viirust mitte edasi levitada. Keegi ei tahaks ju nakatada enda partnerit, kallimat või põhjustada HIV-positiivse lapse sündi. Teisest küljest - ainult need inimesed, kes teavad, et on HIV-positiivsed, saavad kasu õigeaegsest ravist (mis suudab edasi lükata lõplikku faasi AIDS). Kuna AIDS-iga kaasneb rohkelt tüsistusi, mängib haiguse varajane tuvastamine olulist rolli. Viirusega kaasnevaid ilminguid on võimalik aja jooksul ravida ning suurt osa kannatustest saab vältida. HIV-positiivne inimene, kes usaldab end kompetentse meditsiinilise hoole alla, võib elada kauem ning paremini, kui see, kes viivitab seni, kuni areneb välja AIDS.

Meie soovitus on, et laseksite testi teha arstil, keda usaldate. Viimast põhjusel, et saaks järgneda põhjalik nõustamine.

Ravida koheselt ja õigete meetoditega
Kui HIV-positiivne inimene haigestub mõnda teisse nakkushaigusesse, toob see kaasa viiruse kiire paljunemise, mis omakorda viib immuunsussüsteemi jätkuva nõrgenemiseni. Enamasti kahjutud haigused - näiteks ohatised - võivad võtta äärmiselt tõsise suuna. Paljusid haigusi, näiteks kõhulahtisust, tuleb seepärast ravida varajaseimas faasis.

Arst peab teadma, kas ta patsient on HIV-positiivne või mitte. Ainult sel juhul on ta võimeline andma õigeid diagnoose ning suuteline alustama vastava haigusega kooskõlas olevat teraapiat. Näiteks väga sageli HIV-positiivsetel esineva kopsupõletiku tüübi Pneumocystis Carinii Pneumoonia (PCP) puhul tuleb kasutada hoopis teisi ravimeid kui tarvitatakse "tavalise" kopsupõletiku puhul. Ajal, mil PCP-d raviti kui "tavalist" kopsupõletikku, surid peaaegu pooled HIV-positiivsed patsiendid. Kuid nüüd, juhul kui suudetakse haigus varakult diagnoosida ning anda õiget ravi, sureb vähem kui 5% patsientidest.

Olles teadlik, et patsient on HIV-positiivne, suudetakse ravida ka varaselt diagnoositud viiruslikku silmahaigust (CMV ehk tsütomegaloviirusnakkus). AIDS-i põdevatel inimestel esineb seda sageli, kuid õigeaegne ravi võib neid päästa pimedaks jäämisest.

Iga minut on oluline
Kõik, kes lükkavad edasi HIV-testi, riskivad, et kui nad testi lõpuks siiski sooritavad ning tulemus on positiivne, on kaotatud juba hulgaliselt hindamatut raviaega

On teisigi põhjusi, miks test tuleks teha: kindlate kaitsepookimiste puhul, näiteks kui reisite välismaale, peab arst HIV-positiivse patsiendi raviks rakendama hoopis teistsuguseid meetodeid, kindlustamaks niiviisi, et haige ei satu veelgi suuremasse ohtu. Sama kehtib suuremate operatsioonide kohta, mis kujutavad endast immuunsussüsteemile ränka katsumust. Pidades silmas patsiendi huve, tuleb operatsioon sooritada äärmiselt ettevaatlikult.

Arsti nõuanded on olulised
Ainult sel juhul, kui HIV-positiivne inimene teab, et on nakatunud, saab ta oma tervise kaitsmiseks kasutada kindlaid ettevaatusabinõusid. Kui paljud inimesed on näiteks teadlikud sellest, et kodulinnud võivad oma väljaheidetega põhjustada HI-viiruse kandjale ohtlikke seenhaigusi või siis sellest, et kassiliiv ning muld lillepottides toovad kaasa sarnaseid riske? Alkohol, sigaretid ja narkootikumid on veelgi kahjulikumad, kuna nõrgestavad immuunsussüsteemi. Toorest lihast ning teistest toiduainetest, mis võivad olla nakatunud salmonellaga, tuleks rangelt hoiduda. Vältima peaks ka toorest kala, austreid ja teisi mereande. Majonees ning praekaste, mis on jäetud liiga kauaks seisma, on samuti ohtlikud. Tervislik toitumine, rikas nii kalorite kui vitamiinide poolest, on aga äärmiselt soovituslik.

Kontaktid patogeenide (bakterite) kandjatega, kas siis näiteks tuulerõuged või tuberkoloos, võivad osutuda väga ohtlikuks. Reisid maadesse, kus on madal hügieenistandardite nõue - eelkõige troopilised maad - toovad endaga taas riske. Ravimite võtmist eelneva arstliku konsultatsioonita tuleks vältida, sest see võib kaasa tuua kõrvalmõjusid või immuunsussüsteemi nõrgenemise. Lõpetuseks midagi, mida paljud inimesed ei tea - suur füüsiline pingutus ning stress, kuid samuti päevitamine värskes õhus või solaariumis, võivad nõrgendada immuunsussüsteemi, mis kiirendab AIDS-i vallapääsu.

Kõik loetletud punktid räägivad HIV-testi tegemise poolt. Kuid olemas on ka kaugemale ulatuv põhjus: juba mitmeid aastaid on meditsiiniline maailm omanud viirust pärssivaid medikamente. Neid kasutades on võimalik leevendada HIV-positiivse patsiendi haiguskulgu.

Millal peaks end testima?

  • Juhul kui teie eelnev eluviis on olnud riskirohke (näiteks sõltuvus narkootikumidest või sagedane partnerite vahetus)
  • Mõlemad partnerid suhte alguses
  • Inimesed, kes soovivad last saada
  • Naine raseduse alguses
  • Enne kaitsepookimisi
  • Kui teile tehti vereülekanne enne 1985. aastat
  • Enne suuremat operatsiooni
Test tuleks sooritada kõige varem 2-6 nädalat pärast võimalikku nakatumist ning negatiivse tulemuse puhul peaks seda kordama kolme kuu möödudes. Korduvat testi pole mõtet teha neil, kes juba teavad, et on viiruse kandjad.

Antiviiruslik ravi


Praeguseks hetkeks on olemas ravimid võitlemaks HI-viirusega. Nendeks on pöördtranskriptaasi inhibiitorid ja proteaasiinhibiitorid. Pöördtranskriptaasi inhibiitorid takistavad kaudselt inimese keha peremeesrakus viiruse genoome ühinemast, blokeerides DNA sünteesiks olulise ensüümi, pöördtranskriptaasi. Proteaasiinhibiitorid blokeerivad proteaasi, keskse ensüümi, mis on vastutav uute viiruste loomises. Tänapäeval kasutatakse neid ravimeid kombineeritult. Mõlemad aitavad hoida viiruste arvu nii veres kui ka lümfisõlmedes madalal ja niiviisi aeglustavad nad viiruse arengut. Viimastel aastatel on HIV ravis jõutud suurte edusammudeni. üheksakümnendate alguses kasutati antiviiruslikku teraapiat ainult kaugele arenenud HIV faasis. Praegust ravi alustatakse varakult, lootuses niiviisi esmalt peatada viiruse edasine areng ning immuunsüsteemi häving. Teisalt mahasuruda HI-viiruse erivariantide pidev kujunemine ning kolmandaks kahandada infektsiooni riski. Uuringud on näidanud, et antiviiruslikku raviga on võimalik märkimisväärselt vähendada HIV-positiivse raseda naise riski kanda haigus lapsele edasi.

Praegu kasutatakse ravis kahte erinevat pöördtranskriptaasi inhibiitorit ja ühte proteaasiinhibiitorit. Esimese hulka kuuluvad AZT (Retrovir®), Lamivudin ( 3TC®), ddI (Videx®) või ddC (Hivid®). Proteaasiinhibiitorid on Indinavir (Crixavan®) või Nelfinavir (Viracept®).

Ravimprofülaktika AIDS-i puhul
Profülaktika püüab ennetada või vähemalt edasi lükata AIDS-i faasi tüüpilist nakkust - oportunistlikku nakkust. See ravivorm võitleb ainult sümptomitega, kuid ei ravi HIV-i ennast ega suuda peatada immuunsussüsteemi hävinemist.

Kindel profülaktiline protseduur oportunistlikku viiruse vastu sõltub haiguse faasist. Kasutatakse erinevaid ravimeid, näiteks Bactrim® Pneumocystiis Carinii Pneumoonia (PCP) puhul.

PEP (Post-exposure Prophylaxis) ravimid
For several years now, medical and nursing staff exposed to to the risk of HIV infection by an injury at work – from a used syringe, for example – have been treated for two to four weeks with one or more anti-HIV drugs. This has reduced the risk of transmission by 80%. Since 1997 this "treatment" has been available in Switzerland also to persons who may have become infected through unprotected sexual contact with an HIV positive partner. But little is known at present about the effectiveness of the "treatment", except that it should be started as soon as possible, ideally within a few hours, but not later than 72 hours after the infection risk situation, otherwise the HIV will already have spread in the body. These drugs must be taken for two to four weeks and have strong side-effects. The decision to carry out PEP needs careful consideration by a doctor in a central hospital, as nothing is yet known about long-term damage through antiretroviral therapy on healthy individuals.

Tähtsaim usaldusisik: sinu arst
Usaldage oma arsti. Ta on ekspert ja seepärast ideaalne usaldusisik. Ta toetab teid ja saab vajadusel ühendust võtta erinevate spetsialistidega. Loomulikult on ka teie arst andnud Hippokratese vande.

Testi sooritamine on oluline kõigi jaoks

Ainult need inimesed, kes on enda nakatumisest teadlikud, saavad käituda vastutustundlikult nii enda kui teiste suhtes.
Ainult need inimesed, kes on enda nakatumisest teadlikud, saavad käituda vastutustundlikult nii enda kui teiste suhtes.
  • Põhimõtteliselt peaks nakatunud inimesed oma olukorrast informeerima kõiki endiseid seksuaalpartnereid, et neilgi oleks võimalus end koheselt testida ning saada HIV-i/AIDS-i alast nõustamist. Niiviisi saab kindel olla, et tänapäeval olemasolevad medikamendid jõuavad ka nendeni ning nad saavad abi haiguse varajaseimas faasis. Samuti välistab see teadmatusest haiguse edasikandmist.

  • HIV-positiivne inimene peab informeerima oma praegust seksuaalpartnerit. Turvaline käitumine toob endaga kaasa hoidumise seksuaalvahekorrast ning kehavedelikega kokkupuutumisest. Kondoomid küll vähendavad edasikandumise riski, kuid ei välista seda täielikult. Inimene, kes ei soovi muuta enda riskantset käitumisviisi, peaks alati kasutama kondoom.

  • Seksuaalvahekorras kahe HIV-positiivse inimese vahel on mõttekas kasutada kondoomi, et vähendada riski nakatuda teise patogeensete organismidega (süüfilis, herpes, hepatiit jne) või siis iseäranis virulentse HIV-tüvega.

  • Nakatunud inimesed peavad haigusest informeerima enda arste, hambaarste ja teisi meditsiinitöötajaid, et ka nemad saaksid vastavalt käituda.

  • HIV-positiivsele inimesele on keelatud vere-, organite- ja spermadoonorlus.
Ülaltoodud punktid peaksid muutuma kõigile iseenesest mõistetavaks kui hooliva ning teisi





©Centers for Disease Control and Prevention (CDC)
©Translation: AIDS Information Switzerland
Last updated: 22/01/2007